Ühel septembrikuu õhtul,
kui otsisin ma virgutust,
hingasin ma värsket õhku
ja nägin siis üht ilmutust.

Ma tardusin poolel sammul,
mu süda seiskus viivuks
ja liikumiseks polnud rammu,
ma justkui mujal viibinuks.

Seal Sa siis olid - mu ees.
Olid nii lähedal, samas kaugel.
Olid ühtäkki minu südames,
nii vaikselt, suu muigel.

Ma näpistasin end kõvasti,
arvasin, et unenägu see.
Ma ei tahtnud öelda hüvasti
...mitte kunagi, 
Sind näha tahan veel!

*Evalotale*